Väga, väga  oodatud päev 26.mai. Sel päeval sõitsime seiklema, VALMA SEIKLUSPARKI.

Kõik olid energiat täis läbida matkarada maa ja taeva vahel. Mõistagi polnud see mingi aja peale võistlus, isegi mitte elu eest rabelemine. See oli mäng, jõukatsumine, kus oli võimalik ületada ennast ja oma hirme. Esimese vaheplatvormini sai  jalutada mööda võrkkiike meenutavat jalgealust. Hilisemad ülesanded enam nii lihtsad ei olnud...

"Nii, nüüd ma siis olengi lõksus... Edasi saab vaid köietantsijana trossil tippides, tagasiteed ei ole... "

Kõige selle juures hoidsid lapsed pea püsti ja pilgu  ninaotsal, sest kõrgusest maapinnale vaadata oli üsna kõhe.

Päev oli tõesti seiklust täis!